Metsad on avatud kõigile

Eesti loodus on kogu meie rahva ühisvara, millest on õigus osa saada igaühel. See asetab igaühele, kes loodusega kokku puutub, nii matkajale, puhkajale kui ka maaomanikule ja maavaldajale kohustuse hoida loodust inimväärse, puhta ja kaunina. Põhjamaiselt hapra looduse koormustaluvus pole suur, seepärast tuleb kaitsta tema häirimatust ja elustikku. Nii säilib ta ka meie järglastele.

Kõiki õigusi ja kohustusi, mis seovad inimest loodusega, nimetatakse kokkuvõtvalt igaüheõiguseks. Tegu on eetiliste tõekspidamistega, mida on austanud juba meie esiisad ja mis tuginevad nii tavadele kui seadustele.

Loe rohkem igaüheõiguse kohta siit: https://www.eesti.ee/et/eluase-ja-keskkond/looduskaitse/liikumine-looduses-ja-igaueheoigus

Ühte metsa ei pruugi kõik tegevused korraga ära mahtuda

Mitmekülgse kasutamise korral püütakse iga metsaosa kasutada mitmel eesmärgil. Sagedasti aga ahendab ühe kasutusviisi eelistatud arendamine metsa muul otstarbel kasutamise võimalusi. Näiteks intensiivselt külastatavad puhkemetsad ei sobi jahimetsadeks, kaitstavates metsades ei saa loota väärtuslikule puitmaterjali tootmisele, kuivenduskraave ei saa rajada soode taastamise piirkonnas jne. Seepärast tuleb paratamatult iga metsaosa jaoks valida üks või paar peamist kasutusviisi, millest lähtuvalt seal metsamajanduslikke töid tehakse. Tööde planeerimisel tuleb arvestada, et metsa oleks võimalik kasutada ka teistel eesmärkidel. Mitmekülgne metsakasutus nõuab kompromissi metsaomaniku tegevuses, laiemalt võttes aga kompromissi kõigi metsaga seotud huvirühmade vahel.